Ma ei väida, et te olete intelligentsem või targem kui Aristoteles, sest niipalju kui mulle teada, oli Aristoteles kõige targem inimene, kes on kunagi elanud. Asi pole selles, et oleksite temast targem. Asi on selles, et teadus on kumulatiivne ja meie elame hiljem.
Aristotelesel oli palju öelda astronoomias, bioloogias ja füüsikas. Tänapäeval tunduvad ta vaated veidralt naiivsed, aga seda ainult niikaua, kuni me ei eemaldu teadusest. Aristoteles võiks vabalt kaasa lüüa kaasaegse eetika, teoloogia, politoloogia või moraalifilosoofia seminaris. Aga pruugiks tal sattuda tänapäeva teaduskursusele, oleks ta kadunud hing. Mitte niivõrd muutunud teaduszhargooni, vaid teaduse vahepealse kumulatiivse arengu tõttu.
Järgnevalt toon mõned näited sellest, mida te võiksite Aristotelesele või ükskõik millisele Kreeka filosoofile rääkida. Seejuures hämmastaksite ning kütkestaksite te neid mitte ainult faktide enestega, vaid sellega, kui elegantselt need omavahel kokku sobivad.
Muidugi ei lõpe teadmiste akumulatsioon meiega. Kahe tuhande aasta pärast võib tavaline inimene, kes on mõne raamatu läbi lugenud, olla õpetajaks tänapäeva Aristotelestele: näiteks Francis Crickile või Stephen Hawkingile. Kas see tähendab, et meie praegune ettekujutus universumist on endiselt sama ekslik kui Aristotelese ajal?
Jäägem siiski mõõdukuse piiridesse! Jah, väga paljut me veel ei tea. Ent kindlasti ei lükata kunagi enam ümber meie usku, et Maa pole mitte lame, vaid ümmargune, ja et see tiirleb ümber päikese. Juba sellest üksi peaks piisama, et ajada kimbatusse neid, kes varustatuna mõningaste filosoofiliste teadmistega eitavad objektiivse tõe olemasolu - neid niinimetatud relativiste, kes ei näe mingit põhjust eelistada teaduslikke vaateid pärismaalaste müütidele.
Meie usku, et meil on ühised esivanemad shimpansidega ning pisut kaugemad ühised esivanemad teiste ahvidega, pole enam kunagi võimalik millegagi asendada, kuigi ajalised detailid võivad muutuda. Samas aga toetuvad paljud meie ettekujutused maailmast endiselt üksnes teooriatele ja mudelitele, mille tõendused on seni lihtsalt ajaproovile hästi vastu pidanud. Füüsikud vaidlevad selle üle, kas nad on igaveseks ajaks määratud lahendama järjest sügavamaid ja sügavamaid mõistatusi, või saabub füüsikale endale lõpp, kui jõutakse "teooriani kõigest" - teadmiste nirvaanani. Praegu aga on veel palju sellist, mida me ei tea, ja meil tuleb oma tegemistest valjusti rääkida, et juhtida tähelepanu asjadele, mille kallal me peaksime töötama.
Paljud teadlased, keda ei saa just süüdistada liigses enesekindluses, leiavad, et teadust viib edasi ainult hüpoteeside ümberlükkamine. Konrad Lorenz ütles, et ta püüab iga päev enne hommikusööki vähemalt ühe omaenda hüpoteesi ümber lükata. See on absurd, eriti, kui see tuleb etoloogiateaduse "grand old mani" suust. Aga tõsi on, et teadlased avaldavad iseenda eksimuste tunnistamisega oma kriitikutele rohkem muljet kui keegi teine.
Ülikooli ajal avaldas minu isiksuse kujunemisele suurt mõju ühe Oxfordi zooloogiaosakonna auväärse korüfee reaktsioon pärast seda, kui keegi külalisteadlane Ameerikast oli alles äsja ta lemmikteooria avalikult ümber lükanud. See vana mees läks auditooriumi ette, surus soojalt ameeriklase kätt ning teatas kõlaval, emotsionaalsel häälel: "Mu kallis sõber, ma tänan teid. Olen kõik need viisteist aastat eksinud." Ja me plaksutasime oma peopesad tuliseks. Kas te kujutaksite ette, et valitsuse ministrit parlamendi alamkojas sellise avalduse eest samamoodi tervitataks? "Maha! Maha!"- oleks palju tõenäolisem reaktsioon.
Ometi on paljud inimesed teaduse suhtes vaenulikud, ja mitte ainuüksi tavalised ajalehtede kirjasaatjad, vaid ka romaanikirjanikud ja ajakirjanikud. Ajaleheartiklid on küll tuntud oma lühiealisuse poolest, kuid neid tilgub juurde pidevalt päevast päeva ja nädalast nädalasse. Kordumine annab neile mõjujõu, mida tuleb arvestada. Üheks Briti ajakirjanduse iseloomulikuks jooneks on järjekindlus, millega mõned juhtivad ajakirjanikud ründavad teadlasi, ja seda mitte just alati teadmisi soosivalt positsioonilt. Hiljuti valas Bernard Levin oma tunded välja artiklis pealkirjaga "Jumal, mina ja dr Dawkins", mille alapealkirjaks oli "Teadlased ei tea ja mina ka mitte, kuid mina vähemalt tean, et ma ei tea".
On mõttetu süveneda kõigesse sellesse, mida hr Bernard Levin ei tea. Järgnevalt olgu aga toodud üks näide sellest, kui innukalt ta sellega hoopleb.
"Hoolimata tohututest summadest, mida teadusele eraldatakse, pole tänapäeva teadlased veel suutnud tõestada, et nende poolt avastatud kvargid üleüldse midagi väärt on. Kvargid tulevad, kvargid tulevad! Päästku end kes saab... Jah, ma tean, et ma ei tohiks pilgata teadust, tõsist teadust, mis on ju lõppude lõpuks andnud meile ka mobiiltelefonid, kokkupandavad vihmavarjud ja triibulise hambapasta, kuid teadus ise paraku provotseerib pilkama... Aga rääkigem tõsiselt. Kas kvarke saab süüa? Kas neid saab külmal aastaajal voodis endale peale võtta?"
Säherdune küsimuse püstitus ei vääri õigupoolest vastamist, aga silmapaistev Cambridge'i teadlane sir Alan Cottrell saatis ajalehe kirjade rubriiki siiski lühikese kommentaari: "Hr Bernard Levin küsib, kas kvarke saab süüa. Minu hinnangu kohaselt sööb ta 500 000 000 000 000 000 000 kvarki päevas."
On saanud omamoodi tavaks, et keegi ei kiitle oma võhiklikkusega kirjanduse vallas, samas aga hoobelda asjatundmatusega teaduses ja uhkustada oma võimete puudumisega matemaatikas on ühiskondlikult vastuvõetav. Nii on see vähemalt Suurbritannias. Ma arvan, et see ei kehti meie edukamate majanduslike konkurentide Saksamaa, Ühendriikide ja Jaapani kohta.
Loomulikult süüdistavad inimesed teadust tuumarelvade ja muude selliste õuduste pärast. Selle peale on vastatud ennegi, ja mul tuleb seda siinkohal korrata: kui keegi tahab kurja teha, siis annab teadus talle selleks kõige võimsamad relvad, kui ta aga head tahab teha, pakub teadus talle selleks kõige tõhusamaid tööriistu. Tuleb vaid tahta õiget asja ning teadus varustab sind efektiivseimate meetoditega selle saavutamiseks.
Sama tavaline on süüdistus, et teadus läheb üle oma piiride ja tungib aladele, mis tegelikult kuuluvad teistele distsipliinidele, nagu näiteks teoloogiale. Samas aga... lugegem kirjanik Fay Weldoni kirjutatud vihkamise hümni teadlaste vastu The Daily Telegraph'is.
"Ärge lootkegi, et me teid armastaksime. Te olete andnud liiga palju lubadusi, mida te pole suutnud täita.Te pole isegi püüdnud vastata küsimustele, mida me kõik kuueaastaselt küsime. Kuhu tädi Maud läks, kui ta suri? Kus ta enne sündimist oli?... Ja keda üldse huvitab, mis toimus esimese poole sekundi jooksul pärast Suurt Pauku! Mis oli pool sekundit enne? Ja mida arvata viljaringidest2?"
Erinevalt mõnedest mu kolleegidest annaksin ma ülima heameelega lihtsa ja lühida vastuse mõlemale tädi Maudi puudutavale küsimusele, aga mind peetaks kindlasti ülbeks ja kasvatamatuks tüübiks, kes topib oma nina väljapoole teaduse piire.
Teadlast kujutatakse mõnikord igava kuivikuna, pastapliiatsid rinnataskus. Järgnevalt toon ära veel ühe ajakirjaniku A. A. Gilli teaduseteemalise kirjutise käesoleva aasta The Sunday Timesist.
"Teadus on surutud laborikatsetuste ja tüütute empiiriliste uuringute raamesse... See, mida televisioonis näidatakse, on palju huvitavam kulisside taga toimuvast... Kullake, see on ju kunst - teater, nõidus, aura, kujutlusvõime, tuled, muusika, aplaus, minu publik. Tähed on ühes ja tähed on teises, mu armas. Ühed tähed on pastapliiatsi kiretu võnkumise jälg paberil, teised on imepärased, teravmeelsed, mõtlemapanevad, uskumatult populaarsed tähed..."
"Kiretu võnkumine" on vihje pulsarite avastamisele 1967. aastal Jocelyn Belli ja Anthony Hewishi poolt. Jocelyn Bell Burnell oli televisioonis meenutanud seda vapustavat hetke, kui ta noore naisena oma karjääri alguses esimest korda mõistis, et ta oli avastanud midagi ennenägematut terves universumis. Mitte lihtsalt midagi uut päikese all, vaid täiesti uut tüüpi päikese, mis pöörleb ümber oma telje nii kiiresti, et tal selleks erinevalt meie planeedist ei kulu mitte 24 tundi, vaid kõigest veerand sekundit. Kui kohutavalt igav, mu armas! Kui masendavalt empiiriline, kullake!
Kas on ehk teadus mõne jaoks lihtsalt liiga keeruline ja tundub sellepärast hirmutav? Kummalisel kombel ei julge ma seda väita, kuigi ma siinkohal heameelega tsiteerin väljapaistvat filoloogi John Carey't, praegust inglise keele professorit Oxfordist:
"Terved hordid, kes igal aastal võistlevad kohtade pärast Briti ülikoolide humanitaaraladel, ja samas reaalteadusesse kandideerijate tühine hulk annavad tunnistust teaduse vältimisest noorte poolt. Kuigi enamik akadeemikuid ei julge seda otse välja öelda, arvatakse üldiselt, et humanitaarkursused on populaarsed sellepärast, et nad on lihtsamad, ja et enamiku humanitaaralade tudengite intellektuaalsed võimed lihtsalt ei vasta teaduse nõuetele."
Ma ise arvan, et reaalteadused võivad küll esitada suuri intellektuaalseid nõudmisi, kuid sedasama võib ju öelda ka klassikaliste teaduste, ajaloo ja filosoofia kohta. Teisest küljest ei tohiks selliste asjade nagu vereringe ja südame ülesande mõistmine kellelegi raskusi valmistada. Carey tsiteeris kolmekümnele inglise keele üliõpilasele nende viimasel Oxfordi-aastal Donne'i ridu:
"Knows't thow how blood, which to the heart doth flow,
Doth from one ventricle to the other go?"3
Carey küsis neilt, kuidas see veri siis ikkagi voolab. Kolmekümnest üliõpilasest ei osanud vastata keegi, välja arvatud üks, kes pakkus, et see võib toimuda "osmoosi teel". Tõde - et veri liigub ühest kojast teise vähemalt 50 miili pikkuse keeruliselt hargnenud veresoonestiku kaudu - peaks vaimustama iga tõelist kirjandusteadlast. Pealegi on see kergesti arusaadav, erinevalt näiteks kvantmehhaanikast või relatiivsusteooriast. Seepärast on minu arvamus professor Carey omast heatahtlikum. Ma nimelt kahtlustan, et mõned neist noortest inimestest on end meelega teaduse lainelt välja lülitanud.
Möödunud kuul sain ma kirja ühelt televaatajalt, kes alustas teravalt: "Olen klarnetiõpetaja, kelle ainsaks mälestuseks teadusest on see, kuidas me kooli ajal pikalt õppisime bunseni põleti tööpõhimõtet." Pange nüüd tähele. Mozarti kontserti võib nautida ka ilma, et oskaksite klarnetit mängida. Te võite olla väljapaistev ja erudeeritud muusikakriitik, suutmata nootigi mängida. Muidugi tuleks muusikale lõpp, kui keegi ei õpiks seda esitama. Ent mõelge, kui tühjaks jääksid paljud elud, kui kõik koolilõpetanud arvaksid, et muusika hindamiseks tuleb ka ise osata mõnd instrumenti mängida.
Kas ei peaks teadust samuti käsitlema? Jah, meil peab olema nii bunseni põleteid kui ka prepareerimisnõelu nende jaoks, kes valmistuvad end otseselt pühendama teaduslikule uurimistööle. Kuid võib-olla ülejäänutel meie seast, kel laboratooriumikogemus puudub, võiks olla teistsugune suhe teadusesse - huvi teaduse vastu, teaduslik mõttelaad ja ettekujutus teaduslike ideede ajaloost.
Siinkohal tsiteeriksin ma veel üht ilmset teaduse vaenlast, The Times'i endist toimetajat Simon Jenkinsit, kes on palju ohtlikum vastane kui teised minu poolt tsiteeritud ajakirjanikud, kuna ta sellest ka üht-teist teab, mida räägib. Ta on teaduste kohustusliku õpetamise vastu ning jagab idiosünkraatilist seisukohta, et sellest polevat kasu. Samal ajal tunnistab ta täielikult teaduse ülevust. Ühes meievahelises lindistatud vestluses ütles ta:
"Ma ei mäleta, et oleksin lugenud kuigi palju teaduslikke raamatuid, mida võiks pidada kasulikeks. 'Imetlusväärsed' on nende kohta sobivam sõna. Ma tunnen neid lugedes, et maailm mu ümber on palju täiuslikum...palju aukartustäratavam paik, kui ma ealeski oleksin arvanud... Ma leian, et teadusel on rääkida palju imelist. Aga sellest ei ole mingit kasu. See pole kasulik nagu ärialased kursused, õigusteadus või isegi kursused poliitikas ja ökonoomias."
Seevastu mina kardan vastupidist. Kaugel sellest, et teadus ei ole kasulik. Teadus on koguni nii kasulik, et see varjutab teaduse inspiratsioonilist ja kultuurilist väärtust. Harilikult tunnistavad teaduse kasulikkust isegi selle kõige karmimad vaenlased, kes teaduses midagi imelist ei näe. Tihti öeldakse, et teadus kas laostab inimkonda või hävitab selle müstika, mis toidab poeesiat. Keats hurjutas Newtonit vikerkaare lummuse purustamise pärast:
"Philosophy will clip an Angel's wings,
Conquer all mysteries by rule and line,
Empty the haunted air, and gnomed mine -
Unweave a rainbow..."4
Keats oli muidugi väga noor mees.
Ka Blake hädaldas:
"For Bacon and Newton, sheath'd in dismal steel, their terrors hang
Like iron scourges over Albion; Reasonings like vast Serpents
Infold around my limbs..."5
Ma soovin, et ma oleksin Keatsi või Blake'iga kohtunud ja saanud neid veenda selles, et mõistatused ei kaota oma luulelisuses, kui nad lahendatakse. Otse vastupidi! Tihti osutub lahendus palju kaunimaks kui mõistatus ise, ja pealegi peitub iga lahenduse taga veel sügavamaid saladusi. Vikerkaare jagamine erineva pikkusega valguslaineteks juhib meid edasi Maxwelli valemiteni ja lõpuks erirelatiivsusteooriani.
Ka Einstein ei varjanud, et ta on esteetilise teadusemuusa lummuses: "Kõigest sellest, mida me iganes võime kogeda, on saladused kõige kaunimad. Nad on kogu tõelise kunsti ja teaduse lätteks," ütles ta. Tänapäeval on raske leida osakestefüüsikut, kes ei võlgneks midagi sellisele esteetilisele motivatsioonile.Tüüpiliseks näiteks on üks tänapäeva väljapaistvamaid Ameerika füüsikakorüfeesid John Wheeler:
"...me leiame selle põhiidee olevat nii lihtsa, nii ilusa, nii veenva, et me ütleme üksteisele: kuidas see võikski teisiti olla! Kuidas me sellest küll nii kaua kinnisilmi mööda käisime!"
Wordsworth mõistis seda paremini, kui tema romantikutest kolleegid. Ta unistas ajast, mil teaduslikud avastused saavad "sobivaks objektiks luulekunstile". 1817. aastal kunstnik Benjamin Haydoni juures õhtusöögil avaldas ta oma poolehoidu teadlastele ning kannatas välja Keatsi ja Charles Lamb'i pilked, kui ta keeldus ühinemast nende toostiga: "Maha matemaatika ja Newton!"
Veel üks näide täiesti vastupidistest arusaamadest. T. H. Huxley ei näinud teaduses midagi enamat kui "treenitud ja organiseeritud tervet mõistust". Seevastu professor Lewis Wolperti sõnul on teadus sügavalt paradoksaalne ja üllatav, olles tervele mõistusele pigem vastuvõetamatu kui sellega kooskõlas. Iga kord, kui te joote klaasi vett, neelate te alla tõenäoliselt vähemalt ühe aatomi, mis on läbinud Aristotelese põie. Rabav tulemus, mis on saadud Huxley stiilis organiseeritud terve mõistuse abil Wolperti tähelepanekust, et "klaasitäies vees on palju rohkem molekule, kui meres on klaasitäisi vett".
Teaduses on kõike, alates tavamõistust rabavast kuni sügavalt kummaliseni, kusjuures midagi kummalisemat kui kvantteooria on raske ette kujutadagi. Enam kui üks füüsik on öelnud midagi sellist, et "kui te arvate end olevat aru saanud kvantteooriast, siis pole te kvantteooriast aru saanud."
Universum on salapärane, kutsuvalt salapärane. Kuid kõige oma muutlikkuse juures pole ta kapriisne, tujukas ega kergemeelne. Universum on korrastatud paik ja laias laastus kehtivad nii tema erinevates regioonides kui ka erinevatel aegadel sarnased seaduspärasused. Kui te panete telliskivi lauale, siis see sinna ka jääb, kui just mingi seaduspärane jõud seda sealt ei liiguta, isegi kui te selle vahepeal unustate. Poltergeistid ja vaimud ei sega siin vahele ega pillu seda vallatusest ega tujukusest siia-sinna. Selles on salapära, aga mitte maagia. On uskumatu müsteerium, mis ületab kõige rikkalikuma kujutlusvõime piirid, kuid mitte nõidus, mitte lihtsalt viirastused.
Isegi ulmekirjandus, mis võib küll loodusseadustega kaunis hoolimatult ümber käia, ei saa neid täielikult eirata ning jääb seetõttu heaks ulmekirjanduseks. Noored naised ei võta neis end alasti ega muuda end huntideks, mistõttu selleteemalisi telefilme tuleks pidada pigem muinasjutt- kui ulmefilmideks. Hoolimata filosoofide induktiivseist tõestuspüüdeist stiilis "kõik luiged on valged niikaua, kuni ilmub välja must", on siin karjuv vastuolu teoreetiliste loodusseadustega. Me teame, et inimesed ei saa huntideks moonduda, ja seda mitte sellepärast, et seda poleks kunagi täheldatud - on küllalt asju, mis juhtuvad esimest korda - vaid sellepärast, et libahundid läheksid vastuollu termodünaamika teise printsiibiga. Sir Arthur Edington ütles selle kohta nii:
"Kui keegi väidab, et teie lemmikteooria universumi kohta on Maxwelli võrranditega vastuolus - seda halvem Maxwelli võrranditele. Kui selgub, et katsetulemused seda teooriat ei kinnita - noh, eks need eksperimentaatorid ajavad alalõpmata midagi segi. Aga kui leitakse, et teie teooria on vastuolus termodünaamika teise printsiibiga, siis ei anna ma teile enam mingit lootust; teil ei jää muud üle, kui suurest häbist maa alla vajuda."
Libahuntide ja entroopia vahelise seose edasine lahkamine viiks mind teemast liiga palju kõrvale. Aga et see loeng on pühendatud mehele6, kelle ausus ja otsekohesus telesaadete juhina on legendina rahva mällu sööbinud veel kolmkümmend aastat pärast ta surma, peatun ma korraks praegusel paranormaalse propaganda epideemial televisioonis.
Teatud tüüpi populaarsetes televisiooniprogrammides teevad mustkunstnikud rutiinseid trikke, ent selle asemel, et seda tunnistada, pretendeerivad need artistid ehtsatele üleloomulikele võimetele. Selles toetavad neid prestiizhikad esitlejad, mõned neist isegi aadlitiitliga7 - inimesed, keda me oleme harjunud usaldama, saatejuhid, kes on muutunud televaatajaile iidoleiks. Nii teotatakse seda, mida võiks nimetada Richard Dimbleby efektiks.
Mõnes teises telesaates fantaseerivad häiretega inimesed vaimudest ja poltergeistidest. Kuid selle asemel, et saata nad mõne heatahtliku psühhiaatri juurde, palkavad televisiooniprodutsendid hoopis agaralt näitlejaid nende pettekujutluste taasesitamiseks, apelleerides laia vaatajaskonna kergeusklikkusele.
Hiljuti anti ühe imeravitseja käsutusse pool tundi televisiooni vaadatavamat saateaega selleks, et ta saaks seal esineda rabava väitega, nagu oleks ta kaks tuhat aastat tagasi surnud arst, keda tunti Judea Paulusena. Mõned võivad seda nimetada etenduseks, isegi komöödiaks, kuid teised leiavad sellise etenduse olevat vastiku, tüüpilise happeningu sarnase.
Nüüd pean ma nähtavasti jälle ülbuse teema juurde tagasi pöörduma. Kuidas saan ma olla nii kindel, et see väheveenva võõrapärase aktsendiga tavaline inglane ei ole kadunud Judea Paulus? Kust ma tean, et astroloogia on jama? Kuidas ma saan olla nii veendunud, et telesaateis esinevad "supernaturalistid" on harilikud mustkunstnikud, sest ka harilikud mustkunstnikud suudavad oma trikke korrata? (Lusikapainutamine näiteks on nii triviaalne trikk, et ameerika mustkunstnikud Penn ja Teller on selle õpetuse paigutanud Internetti! Vaadake aadressilt http://www.randi.org/jr/ptspoon.html).
Asi taandub tegelikult parsimooniale, seletuse ökonoomsuse printsiibile. On võimalik, et teie auto mootor töötab psühhokineetilise jõu mõjul, kuid kui see näeb välja nagu bensiinimootor, haiseb nagu bensiinimootor ja töötab nagu bensiinimootor, siis on mõistlik võtta tööhüpoteesiks, et see on bensiinimootor. Telepaatia ja surnute hingede rändamine ei ole põhimõtteliselt välistatud asjad. Pole kindlasti midagi ilmvõimatut selleski, kui tulnukad UFO-lt kedagi röövivad. Ühel heal päeval võib see juhtuda. Kuid oma üliväikese tõenäosuse tõttu on see viimane, millega tasub mingit juhtumit seletada. See on ebaparsimoonne, eeldades märksa rohkemat kui üksnes nõrku tõendeid, enne kui me seda uskuda võiksime. Kui te kuulete Londoni tänaval kabjaplaginat, siis võib see vabalt olla sebra või isegi ninasarvik. Kuid selleks, et kahtlustada seal olevat midagi muud kui tavalist hobust, vajame me kasvõi minimaalseidki tõendeid.
On väidetud, et kui supernaturalistidel oleksid tõepoolest need võimed, mida nad väidavad endil olevat, siis võidaksid nad loteriil igal nädalal. Mina eelistan juhtida tähelepanu sellele, et nad võidaksid ka Nobeli preemia teadusele senitundmatute fundamentaalsete füüsikaliste jõudude avastamise eest. Igatahes jääb arusaamatuks, miks raiskavad nad oma talenti TV-show'dele.
Hästi, olgem liberaalsed, kuid mitte nii liberaalsed, et meie ajud suisa ära kuivaksid. Ma ei nõua kirjeldatud teleprogrammide keelustamist, vaid seda, et nende vaatajaid õpetataks asjasse kriitiliselt suhtuma. Mis puutub psühhokineetikutesse ja mõtetelugejatesse, siis heaks meelelahutuseks oleks näiteks see, kui stuudiokülalistel palutaks välja mõelda teste, mida suudaksid läbida üksnes tõelised sensitiivid, mitte tavalised mustkunstnikud. See võiks kujuneda tõeliselt heaks, haaravaks võistlusshow'ks.
Millega seletada praegust paranormaalsuse buumi massimeedias? Võib-olla on see kuidagi seotud aastatuhande vahetusega? Kuid sellele räägib vastu fakt, et aastatuhande lõpuni on siiski jäänud veel tervelt kolm aastat. Vähem salapärane seletus on see, et nii püütakse lõigata kasumeid, mida toovad sisse kõiksugu "Ebatavalised lood". Kuna need kõik on täielik väljamõeldis, siis on neid lihtne õigustada kui puhast meelelahutust.
Vastuvõetav õigustus, võite te mõelda. Kuid seebioopereid, võmmisarju ja muud niisugust kritiseeritakse õigusega selle eest, et nad nädal nädala järel rammivad teie kodu ühede ja samade vildakate arusaamadega. Igal nädalal esitatakse "Ebatavalistes lugudes" ja muudes sarnastes saadetes mingite salapäraste sündmuste kirjeldusi ja sinna juurde vihjeid üleloomulike jõudude rollist nende juures. Ja nädal nädala järel jääb terve mõistus paranormaalsuse ees kaotajaks pooleks. Kuid see on ju ainult väljamõeldis, kõigest väike nali! Milleks ärrituda?
Kujutlege endale mõrvaseriaali, kus iga nädala filmis on kaks kahtlusalust - valge ja must. Ja nagu juhuslikult osutub igal nädalal just must mees süüdlaseks. Lubamatu, ütlete? Loomulikult lubamatu. Ja muidugi ei tohi te seda õigustada, öeldes: "Kuid see on ju üksnes väljamõeldis, kõigest meelelahutus".
Ärgem mingem tagasi hämaratesse aegadesse, kus valitseb ebausk ja harimatus, maailma, kus te iga kord, kui kaotate oma korterivõtmed, kahtlustate selles poltergeiste, deemoneid või tulnukaid.
Küllalt, pöördugem rõõmsamate teemade juurde. Kõlab paradoksaalsena, kuid paranormaalsuse populaarsusel võib olla ka häid külgi. Ma arvan, et imejanu, huvi selle vastu, millest me aru ei saa, on tervitatav nähtus, mida tasub tagant õhutada. See on seesama janu, mis kannustab tagant tõelist head teadust, ja mille kustutamiseks on tõeline teadus parim vahend. Võib-olla on paranormalistide populaarsuse põhjuseks seesama janu.
Mulle tundub, et näiteks astroloogid teevad panuse meie tungile imede järele, seda ekspluateerides ja kuritarvitades. Ma pean silmas seda, kui nad kaaperdavad tähtkujusid ja kasutavad sealjuures luulelisi väljendeid nagu "kuu liigub Veevalaja tähtkuju viiendasse majja". Tähtede ja nendega seotud imede õige valitseja on tõeline astronoomia. Astroloogia pärsib nende imede ilmsikstulekut, koguni hävitab ja tapab ime.
Näite selle kohta, kuidas võib tutvustada lastele tõelisi astronoomilisi imesid, laenan ma John Cassidy raamatust pealkirjaga "Maauuringud", mille ma tõin kaasa Ameerikast, et näidata oma tütrele Julietile. Otsige üks suur lage plats ja pange selle keskele maha üks jalgpall, et tähistada päikest. Siis astuge mööda sirgjoont kümme sammu eemale ja torgake maasse nööpnõel. Selle pea on planeet Merkuur. Minge veel üheksa sammu Merkuurist edasi ning pange maha üks pipratera, mis tähistab Veenust. Järgmise seitsme sammu järel poetage teine pipratera Maa jaoks. Tolli kaugusele Maast torgake järgmine nööpnõel Kuu tähistamiseks, mis, pidage meeles, on kaugeim koht, kuhu me siiani jõudnud oleme. Väikese Marsini on veel 14 sammu ja 95 sammu tohutu Jupiterini, mida tähistab pingpongipall. Pole mõtet raisata aega kaugematele planeetidele, võib vaid öelda, et nendeni on veelgi pikem tee. Aga kui kaugele tuleks meil minna, et jõuda lähima tähe, Proxima Centauri juurde? Võtke veel üks jalgpall ja valmistuge 4200 miili pikkuseks jalutuskäiguks. Lähimast galaktikast aga ärge üldse mõelgegi!
Kes küll pöörduks veel tagasi astroloogia juurde, kui ta on näinud midagi tõelist - astronoomiat, Yeats'i "tähevalgeid teid", tema "üksildast, majesteetlikku küllust"? Seesama kena luuletus julgustab meid "meenutama vanade aegade tarkust" ja ma tahaksin lõpetada selle ettekande tillukese imega omaenda erialalt, evolutsiooniteooriast.
Teis paikneb ühe suure kirjaliku dokumendi triljon koopiat, mis on kirjutatud väga täpses digitaalses koodis. Iga koopia on infosisalduse poolest võrreldav paksu raamatuga. Mõistagi räägin ma teie rakkude DNAst. Õpikud kirjeldavad sageli DNAd kui matriitsi, mille järgi ehitatakse üles keha. Parem on teda vaadelda keha valmistamise retseptina, sest vastupidine protsess - keha järgi DNA valmistamine - pole võimalik. Kuid täna ma tutvustaksin teile tema veel üht, veelgi intrigeerivamat külge. Teie DNA on kodeeritud kirjeldus sellest iidsest maailmast, kus elasid teie esivanemad. DNA on vanade aegade tarkus ja ma pean silmas tõesti väga vanu aegu.
Inimeste vanimad dokumendid, mis kõigepealt kirjutati piltkirjas, pärinevad mõne aastatuhande tagant. Tähestik leiutati ilmselt umbes 35 sajandit tagasi Lähis-Idas ja sealtpeale on loodud arvukalt erinevaid tähestikuvariante. DNA tähestik tekkis vähemalt 35 miljonit sajandit tagasi ja sellest ajast peale pole ta mitte põrmugi muutunud. Vähe sellest, ka 64 põhilist sõna ja nende tähendused on jäänud samaks nii kaasaegsetes bakterites kui ka meis endis. Ometi elas meie ühine esivanem, kellelt me kõik selle pedantselt täpse sõnastiku pärisime, vähemalt 35 miljonit sajandit tagasi.
Ainsad, mis on muutunud, on pikad programmid, mida looduslik valik nende 64 põhilise sõna abil on kirjutanud. Meieni jõuavad üksiksõnumid, mis on miljoneid, mõnel juhul isegi sadu miljoneid põlvkondi vastu pidanud. Iga eduka sõnumi kohta, mis meie päevini on välja jõudnud, tuleb loendamatu hulk kaduma läinud sõnumeid, nii nagu skulptori peitli alt suurem osa kivist kasutult põrandale kukub. Selles on darwinliku loodusliku valiku olemus. Me teiega oleme oma edukate esivanemate üliväikese eliidi järeltulijad. Meie DNA edukust tõestab fakt, et ta on olemas. Geoloogilised ajastud on seda voolinud ja tahunud nii, et see tänaseni vastu on pidanud.
Praegu on maailmas umbkaudu 30 miljonit erinevat elusolendite liiki. Niisiis 30 miljonit erinevat eluviisi, 30 miljonit moodust oma DNAd edasi tulevikku transportida. Ühed teevad seda meres ja teised maal, kolmandad puu otsas ja neljandad maa all. Ühed neist on taimed, kes kasutavad energia püüdmiseks päikesepatareisid, mida meie kutsume lehtedeks. Teised söövad taimi. Kolmandad söövad taimtoidulisi. Neljandad on suured lihasööjad, kes toituvad väiksemaist. Mõned elavad parasiitidena teiste olendite kehades. Mõned elavad kuumaveeallikates. Üks liik väikesi ussikesi pidavat koguni elama üksnes saksa õllekannualustes. Kõik need erinevad eluviisid on lihtsalt DNA levitamise erinevad taktikad. Erinevused on üksnes detailides.
Kaameli DNA oli kunagi meres, ent nüüd on see juba oma 300 miljonit aastat sealt väljas olnud. Suurema osa hilisgeoloogilistest ajastutest on ta veetnud kõrbetes, programmeerides kehasid kuivust taluma ning vett varuma. Nii nagu liivaseljandikud on kõrbetuulte poolt fantastilisteks vormideks voolitud, nii on ka kaameli DNA kujundatud iidsete kõrbete elutingimuste poolt selliseks, nagu ta on kaasaegsetel kaamelitel.
Mistahes liigi DNAle on kogu tema geoloogilise õpipoisiaja jooksul saanud osaks ihumine ja kärpimine, voolimine ja õõnestamine loodusliku valiku poolt terves reas erinevates keskkondades. Kui me vaid oskaksime seda keelt piisavalt, siis mõistaksime, et nii tuunikala kui ka meritähe DNAsse on kirjutatud "meri", muti ja vihmaussi omasse aga "muld". Muidugi võiks DNAst veel palju muudki välja lugeda. Hai ja gepardi omadest näiteks leiaksime mõlemast sõna "jaht", hoolimata sellest, et ühe sõnum kõlab mere- ja teise oma kuivamaapäraselt.
Veel ei oska me neid sõnumeid lugeda. Võib-olla ei hakkagi oskama, sest nad on kirjutatud tagasitõlkimatus keeles, kujutades endast pigem retsepti kui ümberpööratavat matriitsi. Kuid tõsi on see, et meie DNA on kodeeritud jutustus nendest maailmadest, kus meie esivanematel oli õnn elada ja ellu jääda. Me oleme aafrika pliotseeni ja koguni devoni merede kõndivad arhiivid, vanade aegade tarkuse varasalved. Te võiksite veeta kogu elu, lugedes neid imelisi sõnumeid, ja surra neist ikka veel küllastumata.
Me kõik sureme kunagi, mis tähendab, et meil on vedanud. Suurem osa inimesi ei sure mitte iialgi sel lihtsal põhjusel, et nad mitte kunagi ei sünni. Potentsiaalseid inimesi, kes võinuksid olla täna siin minu asemel, aga kes ometi mitte iial ilmavalgust ei näe, on rohkem kui liivateri Sahaara kõrbes, veelgi enam - rohkem kui aatomeid universumis. Kindlasti on nende mittesündinud vaimude hulgas suuremaid poeete kui Donne, suuremaid teadlasi kui Newton, suuremaid heliloojaid kui Beethoven. Me oleme selles kindlad seetõttu, et meie DNA poolt võimaldatav inimeste arv on nii tohutult palju suurem sellest, kui palju inimesi tegelikult on ilmas elanud. Kogu selle ülima ebatõenäolisuse kiuste oleme just meie teiega need, kellel on õnn elada. Need, kellel on õnn omada silmi, et näha, kus me oleme. Õnn omada aju, millega imestada, miks.
Inimesed janunevad ime järele. Kas pole tõeline teadus sobivaim selle rahuldamiseks?!
Tihti öeldakse, et inimesed vajavad elus midagi enamat kui pakub materiaalne maailm. Mingi
tühik vajavat täitmist. Inimesed tahaksid, et nende elul oleks eesmärk. Hüva. Poleks ju halb eesmärk selgitada kõigepealt välja, mida see materiaalnegi maailm endast kujutab, enne kui otsustada, et te vajate rohkemat. Kui palju rohkemat te siis ometi vajate? Püüdke enne uurida, mis on reaalselt olemas, ja te leiate, et seda on juba märksa rohkem, kui te ealeski oleksite arvanud end vajavat.
Te ei pea olema teadlane, te ei pea oskama käsitseda bunseni põletit, saamaks teadusest piisavalt aru, rahuldamaks oma kujuteldavaid vajadusi ja täitmaks toda imaginaarset tühikut. Teadus tuleb lasta laborist ellu.
WWW-st tõlkinud Triinu Mänd